Lugedes Mats Heide artiklit ning tuginedes tunnis kuuldule, kujunevad sotsiaalsed nähtused välja interaktsioonide käigus. Inimesed loovad ettekujutusi ja tuginevad eelnevalt kogetule. Selle kohapealt võin ma nõustuda, ning leian selle ka positiivse olevat, sest suudame situatsioone mõista kiiremini, kui loome seoseid mälestustega. Mis on minu arvates aga negatiivne - luuakse stereotüüpe, et näiliselt elu kergemaks teha. Me tahame inimesi nii paremini mõista, kuigi teada on, et stereotüüpide loomine ning nende järgimine on pigem negatiivne kui positiivne. Me arvame, et teame automaatselt inimese hingeelu, kui ta on näiteks needitud ning kannab peas "harja". Mõtleme endamisi - nii, selge, punkar - järelikult joob ja laaberdab ning on anarhist. Tegelikkuses ei tea me sellest inimesest aga midagi, ning tema seisukohad ja käitumine võivad olla täiesti erinevad sellest, mida meie arvame olevat. Ka kommunikatsiooniteeoria loengus kuulsime tsitaati Heinz von Foersterilt:"Maailm, nagu me seda tunneme, on meie endi leiutis." See kinnitab Mats Heide artiklis välja toodud mõtet.
Nüüd natuke teisest teemast. Nagu ka pealkiri ütleb, siis ilma suhtlemiseta ei saa. Me vajame kommunikatsiooni selleks, et normaalselt elada - ilma probleemideta. Paraku aga tekivad vahel ka probleemid siis, kui me omavahel suhtleme. Siinkohal tooks välja varjamise ning pool-tõdede rääkimise.
On täiesti tüüpiline, et organisatsioonid ning firmad ei suhtle oma klientide ning töötajatega 100% ausalt. Räägitakse kas pool-tõdesid või vahel isegi ka valetatakse ning varjatakse tegelikku olukorda. Selline suhtlus pole aga alati edukas. Süsteem laguneb nii kergelt koost. Mida rohkem suhtleb organisatsioon või firma oma töötajate ja klientidega, seda paremini nad n-ö elus püsivad. Töötajad tunnevad kaasatust ning tähtsust, kliendid tunnevad kindlustunnet ja usaldust. Nagu ka eelnevalt oleme loengutes kuulnud, siis valitsema peaks kahesuunaline kommunikatsioon. Täieliku tõe rääkimine igas olukorras. Suhtlemisel peavad teated olema sõnumi vastuvõtjale arusaadavad. Probleemide tekkimisel tuleb olla aus ja suhelda inimestega konkreetselt ning koheselt. Siinkohal on oma töö just suhtekorraldajatel. Ka Heide artiklist võime lugeda:"Public relations is primarily used and shows its value when organizations face crisis situations."
Viimasest loengust kuulsime, et suhtekorraldaja töö saab olla aga täiuslikult teostatav juhul kui organisatsiooni ja suhtekorraldajate vahel on järgnev suhe: TEADMISED - SARNASED VÄLJAVAATED - STRATEEGIATE SARNASUS. Ühesõnaga peavad suhtekorraldajad ning organisatsioon olema omavahel sarnased ning tegutsema ühtsetel eesmärkidel samade põhimõtetega - vaid nii saadab edu!
No comments:
Post a Comment