Mindmap

Avatus ja suletus.

 Nagu näha, siis on tekkinud postitustega väike viivitus. Aga nüüd luban ennast käsile võtta ja kõik ilusti õigeaegselt korda ajada. :) 
 13.09 toimunud loengu põhiliseks küsimuseks oli - kui avatud või suletud me oleme? 
Nagu teada on, siis see, kui palju või vähe me midagi avalikustame, võib väga palju määrata. Näiteks saab endale vee peale tõmmata juhul kui räägime millestki liiga detailselt või lihtsalt liialt avatult. Seda informatsiooni on võimalik meie vastu ära kasutada. Samuti on teada ka see, et kui me korra meediasse satume, siis väga kerge sealt välja saada pole. Kaja Tampere tõi sel teemal ka hea võrdluse: "See on nagu kuradile sõrme andmine." Ühesõnaga tuleks läbi mõelda, mida rääkida, ning mida mitte. Lisaks on vaja ka selgeks teha see, kui palju infot avaldada oleks kasulik.
 Teiseks rääkisime me organisatsioonist kui elusorganismist. Kui üks osa sellest ei funktsioneeri nii nagu peaks,  on kogu süsteem rivist väljas. Siinkohal on tööd jällegi suhtekorraldajatel, kes on justkui arstid. Suhtekorraldaja peab leidma kõige kavalamad võimalused, kuidas probleemidest nii välja tulla, et ükski üksus otseselt "vigastada" ei saaks. Kuidas süsteem siis funktsioneerib? Tampere tõi välja teooria, mille kohaselt peaks süsteem olema elujõuline siis, kui see on avatud. Mida suletum see on, seda kiiremini süst. laguneb. Näiteks muidugi NSVL. Nõukogude Liit oli samuti justkui süsteem, mis proovis suurepäraselt funktsioneerida. Arvati, et on õige eralduda välismaailmast ning tegeleda ainult enda asjadega. Selline sisemine entroopia aga hoopis hävitas Nõukogude Liidu. Süsteem tappis end ise. 
 Ma usun, et on väga tähtis leida endas tasakaal avatuse ja suletuse osas - seda just selleks, et ise edukam olla. Me ju ei taha, et meist teatakse kõike, kuid samas ei taha me ka üksi nurgas istuda. Lõpetuseks - ole kaval ja tea, mida Sa teed !

Akadeemilised teooriad ja suhtekorraldus.

 Kui eelmises postituses tõin välja Kaja Tampere öeldu, et praktikute meelest pole suhtekorraldusel teooriaid vaja, siis Joep P. Cornelissen tõestab oma artikliga "Toward an understanding of the use of academic theories in public relations practice" vastupidist.
 Nagu teada on, siis maailmas on palju isehakanud suhtekorraldajaid, kes arvavad, et ilma akadeemiliste teadmisteta ning erialase hariduseta on võimalik suurepäraselt karjääri teha. Julgen väita vastupidist. Et olla edukas ning tulla professionaalselt toime suhtekorralduses ettetulevate ülesannete ja probleemidega, peaks inimene olema:

•  antud erialale spetsialiseerunud
•  kursis erinevate teooriatega, mida saaks ühes või teises olukorras kasutada.

 Teooriate kasutamist praktikas soovitab ka Cornelissen. Ta toob oma artiklis välja kolm võimalikku mudelit, kuidas siduda suhtekorralduses teooriaid ning praktikat. Teooriate tundmine ning nende kasutamine annab suhtekorraldajale oma töös hoopis vabamad käed. Suudetakse näha võimalusi laiemalt, ning samuti omatakse ka kindlustunnet, et nii mõnigi asi on teaduslike uurimustega kindlaks tehtud. Kindlasti on teooriate kasutajad edukamad, kuna nähakse, et inimene ei tegutse ainult enda kogemuste põhjal, vaid tal on ka laialdasemad teadmised. Me kõik ju teame, et isiklike kogemuste ning sisetundega võib nii mõnigi kord asju n-ö untsu keerata, kuid siiski ei saa neid ka täiesti tahaplaanile jätta.
 Kokkuvõtteks julgen väita järgnevat: selleks et suhtekorraldajat saadaks edu tema töös, peaks ühendama jõu nii inimese kogemused kui tema akadeemilised teadmised. Pealegi, mida oskuslikumalt kasutame me erinevaid teooriaid, seda parema ning targema mulje me endast jätame (juhul kui neid teooriaid muidugi praktikas õigesti kasutada). Siinkohal tooksin välja ka Cornelisseni tsiteeringu eelmainitud artiklist:"As Oh commented, “Use is good; more use is better; and increasing the
use of social research means improving the quality of decisions.”"

Kas sa oled tolerantne?

Teisipäeval kell 12.00 Tartu mnt.13 majja jõudes ei teadnud ma, mida oodata või loota. Minek oli siis loengule nimega suhtekorralduse teooriad. Ainus, mida ma teadsin, oli see, et minu jalad olid vihmast läbimärjad. Üsna pea sai mulle selgeks, et antud loeng on tõesti huvitav, ning see paneb mu kaasa mõtlema. 
 Esimene mõte, mis mulle Kaja Tampere öeldust meenub: praktikute arvates pole suhtekorraldusel teooriaid vaja. Arvatakse, et suhtlemine on niivõrd ilmselge, et mida siin ikka enam teooriad luua. Minu meelest täiesti stereotüüpne arvamus. Samuti julgeks siin kõrvutada enda elu. Kui mu käest küsiti, mida ma edasi õppima lähen, ning ma vastasin suhtekorraldust, siis esimene reaktsioon, mis vastu tuli, oli järgnev: ,,Kes sinust siis saab? Kosjasobitaja?" Nagu näha, siis inimesed ei viitsi kunagi süveneda pealtnäha lihtsatesse teemadesse. Keegi ei mõtle, mida suhtekorraldus endast tegelikult kujutab, ning seetõttu tekivad näiteks väärarusaamad. Sellest tulenevalt ei saagi ju mõista, et ka suhtekorraldus on eriala, mis hõlmab endas teooriaid.
Teiseks Tampere mõtteks: pedagoogika on propaganda tipp. Ei saa siiani aru, miks ma pole enne selle peale tulnud, et tõesti, propaganda ei ole ALATI negatiivne. See on ühtse mõtte edastamine massidele, ning sinna alla kuulub ka õpetamine.
 Kui õhku paisati küsimus, kas sa oled tolerantne, siis minu peas käis n-ö klirin. Sain aru, et ilmselgelt tuleks mul end muuta, just pürgida sinna tõelise tolerantsuse poole. Meie ümber on vähe väga tolerantseid inimesi, ning ma usun, et ka mina ei kuulu nende hulka. Loengust aga kuulsime, et suhtekorraldaja number 1 iseloomuomadus on tolerantsus, ning selletõttu oleks aeg ka enda peas korda luua.