Avatus ja suletus.

 Nagu näha, siis on tekkinud postitustega väike viivitus. Aga nüüd luban ennast käsile võtta ja kõik ilusti õigeaegselt korda ajada. :) 
 13.09 toimunud loengu põhiliseks küsimuseks oli - kui avatud või suletud me oleme? 
Nagu teada on, siis see, kui palju või vähe me midagi avalikustame, võib väga palju määrata. Näiteks saab endale vee peale tõmmata juhul kui räägime millestki liiga detailselt või lihtsalt liialt avatult. Seda informatsiooni on võimalik meie vastu ära kasutada. Samuti on teada ka see, et kui me korra meediasse satume, siis väga kerge sealt välja saada pole. Kaja Tampere tõi sel teemal ka hea võrdluse: "See on nagu kuradile sõrme andmine." Ühesõnaga tuleks läbi mõelda, mida rääkida, ning mida mitte. Lisaks on vaja ka selgeks teha see, kui palju infot avaldada oleks kasulik.
 Teiseks rääkisime me organisatsioonist kui elusorganismist. Kui üks osa sellest ei funktsioneeri nii nagu peaks,  on kogu süsteem rivist väljas. Siinkohal on tööd jällegi suhtekorraldajatel, kes on justkui arstid. Suhtekorraldaja peab leidma kõige kavalamad võimalused, kuidas probleemidest nii välja tulla, et ükski üksus otseselt "vigastada" ei saaks. Kuidas süsteem siis funktsioneerib? Tampere tõi välja teooria, mille kohaselt peaks süsteem olema elujõuline siis, kui see on avatud. Mida suletum see on, seda kiiremini süst. laguneb. Näiteks muidugi NSVL. Nõukogude Liit oli samuti justkui süsteem, mis proovis suurepäraselt funktsioneerida. Arvati, et on õige eralduda välismaailmast ning tegeleda ainult enda asjadega. Selline sisemine entroopia aga hoopis hävitas Nõukogude Liidu. Süsteem tappis end ise. 
 Ma usun, et on väga tähtis leida endas tasakaal avatuse ja suletuse osas - seda just selleks, et ise edukam olla. Me ju ei taha, et meist teatakse kõike, kuid samas ei taha me ka üksi nurgas istuda. Lõpetuseks - ole kaval ja tea, mida Sa teed !